Lennuki hädamaandumine Juuru seltsimaja juures põllul. 1933. MT 81 F.
... ja nüüd on järg lennuki käes
Ta maandus (mis sellest, et hädamaandumine) Juurus külmal ja parasjagu tuulisel 22. veebruarikuu päeval 1933. aastal umbes kella 12.00 paiku. Ja mis kõige põnevam: otse aleviku külje alla, Miku talu põllule. Sensatsioon oli jalustrabav. Irvhambad tead¬sid rääkida, et mõnel olevat kõhu lahti võtnud, teisel aga paugupealt pöörase hamba¬valu eluajaks nagu käega ära pühkinud. Mis seal imestada, ikkagi tõeline lennuk ja elavad inimesed sees, koguni paar tükki.
Mõned aastad varem oli sellist sündmust pikisilmi oodatud ja iga mürina peale ärevalt taeva poole piilutud. Keda sealt siis oodati? Ei kedagi muud, kui tolleaegset NSV Liidu tsiviillennunduse ülemat Jaan Anvelti. Kõlab nagu veidi kummaliselt, kuid asjal oli teatav tõetera sees. Mahtra Tuuleveskil suri J. Anveldi ema ja kellegi lennukas fantaasia oli lahti päästnud sõnumi, et ema matusele saabub Moskvast ka punane poeg Jaan. Ja mille muuga tsiviillennunduse ülem ikka tulla suvatseb kui kõige võimsama lennu¬masinaga! Tolleaegne Juuru algkooli juhataja Eduard Aus teadis kõnelda, et see kõmuteade olevat ulatunud isegi Tallinna julgeolekumeeste kõrvu ning matusepäeval saginud rahva hulgas mitu kohapeal tundmatut salapärast tegelast, kelles rahvas arvanud ära tundvat vihatud nuhke.
Aga sellel veebruarikuu päeval ei teatud kedagi oodata. See tegigi asja põnevaks. Postkontori ülem rääkis hiljem, et telefoniaparaadid olnud informatsiooninäljaga lausa punaseks köetud. Mõni minut hiljem kihas tavaliselt tukkuv alevikuvahe inimestest nagu laadapäeval. Ime, et voodihaigeid kanderaamil kaasa ei toodud. Koolimajja jõu¬dis uudis siis, kui poisid-tüdrukud auravate teetasside taga istusid. Momendil paiskus koolimaja igast avast välja tulvavoog, mis teele ette sattunud tõkked maha murdis ja mõne minuti pärast sündmuspaigal esimestes ridades kindlad kohad sisse võttis. Mitmed märkasid alles nüüd, et teetass ja võileivatükk oli selles märulis märkamatult pihku ununenud.
Umbes veerand tunni pärast hakkasid ümbruskonna külade esimesed operatiivsemad delegatsioonid kohale jõudma. Esimeste hulgas kihutas platsile reetäis vanu naisi Atla külast, kõik põlvili või upakil tühjal reel, näod ärevusest tulipunased või hirmust lubivalged: kas ikka jõudsid õigel ajal.
Mõned agaramad ja julgemad käisid masinat isegi käega katsumas. Masina ümber askel¬davad lendurid omasid rahvamassi silmis lausa pühaku aupaiste, nagu tulnukad kaugetest maailmadest. Ja kui kõik juba rahunema hakkasid, lõhkes suurim pomm: selgesse taevasse ilmus mürisev tiivuline, tegi paar ringi aleviku kohal ja potsatas alla avaristi kõrvale. Noh, oli see alles pidu! Koolipoisid venitasid kaelad pikaks ja uurisid sinist laotust, millal sealt kolmas ja neljas imeelukas nähtavale ilmub. Need jäid seekord siiski tulemata. Appirutanud lendurid tõid kaasa vajalikud remondimaterjalid ja peagi olid väikesed mootoririkked kõrvaldatud. Mõlemad masinad libisesid mööda lund Maidla metsa äärde ja startisid sealt aleviku suunas vastu tuult. Nad lähenesid kiirel madallennul otse rahvahulga suunas, kellest enamus nagu niidetult muhameedlaste palveasendisse vajus, mis sellest, et valed otsad olid Meka poole pööratud.
See päev raiuti kuldtähtedega Juuru valla annaalidesse.
Allikas: Ants Kruusimägi. Juuru kihelkond. Juuru külanõukogu. Juuru 2015, lk. 53.
Facebook -
Lennuki hädamaandumine
Lisa kommentaar